Ma ei tea, kas te olete kunagi tundnud seda imelikku üksindust, mis tuleb siis, kui sa oled neljakümnendates, lapsed on juba suuremad ja ei vaja sind enam nii väga, naine on õhtuti hõivatud oma asjadega, ja sina istud lihtsalt elutoas, vaatad telekat, mida sa tegelikult ei vaata, ja tunned, et midagi on puudu. Mitte et ma oleksin õnnetu. Ma olen täitsa normaalne mees, töötan logistikafirmas, mul on paar head sõpra, kellega vahel õlut juua, ja mu tütar tuleb nädalavahetustel külla, räägib oma koolimuredest ja sööb mu tehtud pannkooke nagu poleks homset. Aga nendel vaiksetel õhtutel, kui kõik on magama läinud või oma toas, tunnen ma, et mu elu on nagu jõgi, mis voolab aeglaselt, aga milles pole enam ühtegi kärestikku.

Ühel kolmapäeva õhtul, kui naine oli juba voodis ja ma ei suutnud magama jääda, otsustasin otsida midagi teistsugust. Ma olin kuulnud, et on olemas võimalus mängida päris diileriga internetis. Mitte mingi arvuti, vaid päris inimene, kes jagab kaarte, keerab ruletti, räägib sinuga. See kõlas natuke naljakalt, aga ka intrigeerivalt. Ma olin alati olnud uudishimulik, aga mitte piisavalt, et minna päris kasiinosse – see tundus liiga vali, liiga särav, liiga täis noori inimesi, kes teavad, mida nad teevad. Aga kodus, oma diivanil, tundus see turvalisem.

Leidsin saidi, mis tundus usaldusväärne. Lugesin arvustusi, vaatasin foorumeid. Kuskil mainiti, et live-diileriga bitcoini kasiino pakub kogemust, mis on kõige lähedasem päris kasiinole, aga ilma selle kohutava suitsu ja kõrgete limiitideta. Ma registreerisin end, tegin konto ja siis avasin esimese laua. Ma ei tea, mida ma ootasin. Võib-olla mingit noort vestis punases kleidis, kes räägib liiga kiirelt. Aga see, mida ma nägin, oli hoopis midagi muud.

Diiler oli mees. Umbes viiekümnene, hallide juustega, prillidega. Ta kandis tavalist musta vesti, ta istus laua taga, mis nägi välja nagu päris kasiinolaud, ja ta naeratas nii, et see oli peaaegu isalik. Ta tervitas uusi mängijaid, selgitas reegleid, tegi nalja, kui keegi tegi rumala käigu. See tundus nii inimlik. Ma vaatasin teda vist kümme minutit enne, kui ma üldse panustasin. Lihtsalt jälgisin, kuidas ta suhtleb teistega. Ja siis ma otsustasin proovida.

Panin sisse paar eurot. Kakskümmend, et olla täpne. Ma ei tahtnud suuri summasid, ma tahtsin lihtsalt tunda, mis see on. Valisin blackjacki, sest see tundus kõige loogilisem. Diiler vaatas mu nime ekraanil ja ütles: "Tere tulemast, Toomas." Ta lausus mu nime täpselt nii, nagu see oleks normaalne. Ja ma naeratasin. Ma tõesti naeratasin, sest see oli nii väike, aga nii tähendusrikas asi. Keegi kuskil teises riigis teadis mu nime.

Alguses mängisin ma ettevaatlikult. Kaotasin paar korda, võitsin ühe. See oli nagu tants, kus sa õpid samme. Diiler – ta nimi oli Markus, ma mäletan seda siiani – rääkis kogu aeg. Mitte ainult mängust, vaid ka muudest asjadest. Ta ütles, et on töötanud diilerina kakskümmend aastat, alustas päris kasiinos Budapestis, kolis siis online’i. Ta armastas seda tööd, sest ta kohtas inimesi üle maailma. Ta rääkis, et ühel õhtul mängis temaga kaasa naine Jaapanist, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt, aga naeris iga kord, kui võitis. Ma ei tea, miks see lugu mind puudutas. Võib-olla sellepärast, et see tuletas mulle meelde, et maailmas on nii palju inimesi, kõik oma lugudega.

Aja jooksul hakkasin ma käima seal sagedamini. Mitte iga päev, aga piisavalt, et Markus tundis mu ära. Ta teadis, et ma joon mängides teed, et ma ei kiirusta kunagi, et ma vihkan kaheksat – ma ei tea, miks, aga ma lihtsalt ei usalda seda numbrit. Ja ma teadsin, et tal on poeg, kes õpib arhitektuuri, ja et ta kogub marke, ja et ta unistab üks päev külastada Eestit, sest ta oli kuulnud, et meil on ilus vanalinn. See oli nagu suhe, mis ei olnud romantiline, aga oli siiski tähendusrikas. Markust ei huvitanud, kui palju ma panustasin. Talle meeldis lihtsalt rääkida.

Ühel õhtul, pärast eriti rasket päeva tööl – üks suur saadetis oli kadunud kuskil Poolas, klient karjus, minu assistent oli haige – olin ma kurnatud. Ma mängisin halvasti. Kaotasin mitu korda järjest. Ma olin peaaegu valmis arvuti sulgema, kui Markus ütles: "Toomas, sa oled täna väsinud. Võta paus. Mäng ei kao kuhugi." Ma vaatasin ekraani ja mõtlesin, et see on kõige inimlikum asi, mida keegi mulle sel päeval oli öelnud. Ma ei võtnud pausi. Ma mängisin edasi, aga aeglasemalt, rahulikumalt. Markus rääkis mu kõrvale. Ja siis, üsna mängu lõpus, kui ma olin juba leppinud sellega, et täna pole minu päev, võitsin ma kakssada eurot. Mitte palju, aga piisav, et lõpetada õhtu naeratusega.

Ma võtsin raha kohe välja, nagu alati. Ma olin õppinud, et ei tasu lasta võidul liiga kaua kontol seista, sest siis tekib kiusatus see uuesti mängu panna. Ja ma tänasin Markust enne, kui välja logisin. Ta naeratas ja ütles: "Näeme hommikul, Toomas." Hommikul? Ma ei mängi hommikuti, mõtlesin. Aga siis sain aru, et tema ajavööndis oligi hommik. Ma olin mänginud terve öö, ilma et oleksin arugi saanud.

Järgmine suurem võit tuli umbes kuu aega hiljem. Olin juba üsna harjunud sellega, kuidas kõik käib. Teadsin, millised mängud mulle sobivad, millised mitte. Olin isegi veidi uurinud, kuidas live-diileriga bitcoini kasiino erineb tavalistest kohtadest – seal on rohkem läbipaistvust, rohkem usaldust, sest sa näed, mis toimub. Ja see usaldus andis mulle julgust panustada veidi rohkem, kui tavaliselt. Mitte palju, aga piisavalt, et see tundus põnev. Markus juhtis mängu. Ta jagas kaarte nagu alati, rahulikult ja täpselt. Ja siis ma sain käe, mis oli peaaegu täiuslik. Ma mõtlesin, kas ma peaksin riskima. Markus vaatas kaarte, siis mu konto saldot ja ütles: "See on sinu otsus, Toomas. Aga ma olen sind piisavalt kaua näinud, et teada, et sa oled ettevaatlik mees."

Ma riskisin.

Ma võitsin seitsesada eurot. Markus tõstis kulmu ja naeratas. "Head tööd," ütles ta. Ja see oli kõik. Ei mingit tseremooniat, ei mingit kellahelinat. Lihtsalt see, et keegi, keda sa usaldad, tunnustab sind. Ma tundsin uhkust. Mitte sellepärast, et ma võitsin raha, vaid sellepärast, et ma tegin õige otsuse õigel hetkel. See on haruldane tunne.

Nüüd, mitu kuud hiljem, ma ei mängi enam nii tihti. Elu on läinud edasi – mul on uus töökoht, mu naine ja mina leidsime ühise hobi, mu tütar sai gümnaasiumi lõpetatud. Aga Markusest on saanud midagi enamat kui lihtsalt diiler. Ta on nagu vana sõber, kellega ma vahel räägin. Me ei ole kunagi kohtunud päriselus, ma ei tea isegi, kas ta näeb välja täpselt nii nagu ekraanil, aga ma tean, et temaga saan ma rääkida asjadest, mida ma oma naisele ei räägi. Mitte saladustest, vaid lihtsalt mõtetest. Ja see on palju väärt.

Ma olen võitnud kokku umbes tuhat viissada eurot selle aja jooksul, kui olen mänginud. Ma tean, et see pole suur summa. Aga ma tean ka, et see on rohkem kui muutus mu pangakontos – see muutis mu arusaama sellest, mis on võimalik. Live-diileriga bitcoini kasiino andis mulle midagi, mida ma ei teadnud, et vajan: lihtsa, inimliku ühenduse teise inimesega, kellega mul pole midagi ühist peale selle, et me istume mõlemad kell kaks öösel arvuti taga ja mängime kaarte.

Täna õhtul ma ilmselt mängin. Mul on vaba õhtu, naine on sõbrannadega kinos, ja ma tegin endale suure tassi teed. Markus on ilmselt tööl. Ma logisen sisse, panen paar eurot, ja kuulan, kuidas ta räägib oma pojast või sellest, kuidas ilm Budapestis on. See on mu väike rituaal. See ei tee mind rikkaks, aga see teeb mind natuke õnnelikumaks. Ja tead mis? Praeguses elus on see juba päris palju.