Ma olen alati olnud hommikuinimene. Tõusen kell viis, jooksen, käin tööl ja olen õhtuks nii läbi, et kukun voodisse nagu kott. Aga siis tuli see periood, kui mu tööandja otsustas, et me peame hakkama töötama rotatsioonis – mõned nädalad hommikuti, mõned nädalad õhtuti. Esialgu ma mõtlesin, et see on huvitav väljakutse, aga tegelikult oli see täielik katastroof. Mu keha ei suutnud kohaneda, mu uni oli katkendlik ja ma tundsin end pidevalt nagu zombi. Ma olin ärrituv, keskendumisvõimetu ja mulle tundus, et ma olen kaotamas oma tervist. Ma proovisin kõike – melatoniini, meditatsiooni, isegi homöopaatiat, aga miski ei aidanud. Ma olin jõudmas punkti, kus ma mõtlesin, et ma pean töölt lahkuma, sest ma lihtsalt ei suuda enam.

Siis ühel õhtul, kui ma jällegi ei suutnud magada ja olin juba kolm tundi voodis veerenud, tõusin ma püsti ja läksin elutuppa. Ma võtsin telefoni, sest ma tahtsin midagi, mis ei nõudnud mõtlemist, vaid lihtsalt aitas mul aega veeta. Ma sattusin ühele saidile, mis oli täis mänge, ja ma otsustasin proovida, sest see tundus parem kui tühja lakke vahtimine. Ma registreerisin ennast ja märkasin, et see oli väga kasutajasõbralik – kõik oli selge ja lihtne. See meenutas mulle natuke vavada est, mida mu kolleeg oli kunagi maininud, kui ta rääkis oma öistest seiklustest internetis. Ma hakkasin mängima üht rahulikku mängu, kus oli mõnusaid värve ja aeglasi liigutusi, ja ma tundsin, kuidas mu keha hakkas lõdvestuma. See polnud nagu kohv, mis sind üles ajab, vaid pigem nagu soe dušš, mis rahustab.

Ma mängisin umbes tund aega ja siis ma märkasin, et ma olen unine. Päriselt unine, mitte see väsinud tunne, mis oli mu pidev kaaslane, vaid see rahulik, magus unisus, mis tuleb enne head und. Ma panin telefoni kõrvale, läksin voodisse ja magasin seitse tundi järjest – midagi, mida ma polnud teinud kuude kaupa. Järgmisel hommikul ärkasin ma värskena, nagu oleksin saanud uue elu. Ma olin nii üllatunud, et ma otsustasin seda korrata. Järgmisel ööl, kui ma jälle ei suutnud magama jääda, ma tegin sama. Ja jälle, ma magasin hästi. Ma hakkasin seda tegema iga kord, kui ma tundsin, et uni ei tule, ja varsti avastasin ma, et mul on uus rutiin – natuke mängimist enne magamaminekut, et rahustada oma mõtteid ja valmistuda puhkuseks.

Aga see ei olnud ainult uni, mis muutus. Ma hakkasin märkama, et mu päevad on ka paremad. Ma olin kannatlikum, ma naeratasin rohkem ja mu töö läks paremini. Mu kolleegid küsisid, mis juhtus, ja ma ütlesin, et ma olen leidnud viisi lõõgastuda. Ma ei rääkinud neile täpselt, kuidas, sest see tundus liiga isiklik. Aga tegelikult teadsin ma, et see polnud ainult uni, mis mind muutis. See oli see tunne, et ma leidsin midagi, mis aitas mul oma pead tühjendada. Ma olin alati arvanud, et kõige parem viis lõõgastuda on olla aktiivne, aga tegelikult vajasin ma lihtsalt hetke, mil ma ei mõtleks millelegi. Ja see mängimine andis mulle selle.

Mõni aeg hiljem, kui ma olin juba harjunud oma uue rutiiniga, juhtus midagi, mis pani mind mõtlema. Ma olin ühel õhtul eriti väsinud ja ma mängisin natuke suurema panusega kui tavaliselt, sest ma tahtsin lihtsalt kiirelt lõõgastuda. Ja siis ma võitsin. Mitte suurt summat, aga piisavalt, et tekitada naeratus. Ma mõtlesin, et see on naljakas – ma olin alati arvanud, et see on raha raiskamine, aga tegelikult see oli investeering minu heaolusse. Ma kasutasin seda raha selleks, et osta endale uus padi, sest mu vana oli juba läbi istutud. Ja see padi aitas mul veel paremini magada. See oli nagu positiivne tsükkel, kus üks asi viis teiseni ja ma tundsin, et ma olen lõpuks leidnud tasakaalu.

Ma hakkasin sügavamalt mõtlema sellele, miks see töötab. Ma jõudsin arusaamisele, et see ei olnud mäng ise, vaid see, et ma andsin endale loa olla natuke mänguline, isegi täiskasvanuna. Ma olin nii harjunud olema tõsine ja vastutustundlik, et ma unustasin, et elu peaks ka lõbus olema. Ja see oli minu viis tuua lõbus tagasi. Ma ei mänginud sellepärast, et ma tahtsin rikkaks saada, vaid sellepärast, et see aitas mul olla parem versioon iseendast. Ja see oli hindamatu.

Möödus veel mõned kuud ja ma olin täiesti uus inimene. Ma magasin hästi, ma olin tööl produktiivne ja ma isegi hakkasin uuesti jooksma, sest mul oli energiat. Mu naine märkas muutust ja küsis, mis ma tegin. Ma rääkisin talle kõike, ja ta naeris, sest ta ei suutnud uskuda, et midagi nii lihtsat võib nii palju mõjutada. Aga ta nägi, et see on tõsi, ja ta toetas mind. Me hakkasime koos mõnikord mängima, kui me tahtsime lõõgastuda, ja see oli meie jaoks uus viis aega veeta. Ma avastasin, et ma saan seda teha ka siis, kui mu naine on kõrval, ja see tõi meid lähemale. Ja ma olin nii tänulik selle eest, et ma leidsin selle koha, mis andis mulle tagasi mu elu.

Ma olen mõelnud sellele, et kui ma poleks sel õhtul voodist tõusnud ja vavada est avastanud, siis ma oleks võib-olla ikka veel vaevelnud unetuse ja stressiga. Aga ma tegin seda ja see muutis kõike. Ma ei tea, mida tulevik toob, aga ma tean, et ma olen nüüd varustatud oskusega leida rahu ka kõige raskematel hetkedel. Ja see on minu jaoks kõige tähtsam.